TSENTRI juht Britt Vahter jagab 6. veebruari Postimehes oma mõtteid erakondade regionaalpoliitika teemal.
Kohalikke ideid kägistavad ülereguleeritus ja piirkondade arenguerinevuste ignoreerimine
Kõigil erakondadel on väga häid ideid. Ometi ei saa mööda tundest, et endiselt ravitakse suure pühendumusega patsiendi sümptomeid, mitte haigust ennast. Ma ei näe, et erakonnad oleksid enestelt küsinud, millised on tegelikult SKT neljakordse erinevuse põhjused kõige tugevama ja kõige nõrgema piirkonna vahel. Ressursside kättesaadavuses ju neljakordset erinevust ei ole. Ja nii pühendutakse sellele, mis on palja silmaga näha (ja millega tuleb ilmselgelt ka tegeleda): taristuprobleemid, investeerimistakistused, teenuste kättesaadavus jms. Aga võib-olla peitub probleemi sügavaim tuum hoopis haritute äravoolus!? Või veel kusagil mujal?
Enne, kui tormata probleemi lahendama, on vaja see analüütiliselt ja teaduspõhiselt defineerida. Alles siis saame otsustada, mida me soovime saavutada ja millele tegelikult peaksime ühist raha ja aega kulutama.
Regionaalarengu seisukohalt on kõige kahjulikum jätkata probleemide lahendamist tükihaaval, süsteemitult ja vastukäivalt. Seetõttu vajab regionaalvaldkonna arendamine vältimatult ministeeriumitevahelist kokkulepet ja ühist pikaajalist plaani, millel oleks otsene väljund ametkondade tegevuskavadesse. Muidu jätkame pilla-palla: ühed näevad vaeva, et tõsta piirkondade konkurentsivõimet ja soodustada lisandväärtuse kasvu, teised aga pingutab meeleheitlikult, et luua juurde uusi töökohti – paraku madalapalgalisi.
Nõustun kõigiga, kes ütlevad, et arendusmeetmed, mis ei arvesta piirkondlike erinevuste ja vajadustega, hoopis suurendavad ebavõrdsust. Näiteks ei tulnud möödunud aastal Võrumaale mitte ühtegi alustava ettevõtte starditoetust. Mitte sellepärast, et huvi poleks olnud või poleks olnud alustajaid. Neid jätkub Eesti keskmisel tasemel. Ent starditoetuse meetme tingimusi pole siin piirkonnas lihtsalt võimalik ennast nikastamata täita.
Ka teiste meetmete puhul kägistavad piirkondade ideid ülereguleeritus ja piirkondade arenguerinevuste ignoreerimine.
Äsja loodud töökoha loomise meede Ida-Virumaale ja Kagu-Eestisse on põhimõtte poolest hea meede, aga tingimuste tõttu see Kagu-Eestis nähtavasti suurt kasutust ei leia. Meetme järgi tuleb luua vähemalt viis töökohta ja tööle tuleb võtta vähemalt kuus kuud töötuna arvel olnud inimesi vähemalt pooleteistkordse alampalgaga. Igati sobilik meede Ida-Virumaale, mis on viimasel ajal läbinud suuri koondamislaineid. Ent Kagu-Eestis on tööturusituatsioon teistsugune. Jätkusuutlikum ja tõhusam meede Kagu-Eesti jaoks võiks olla toetus ühe kuni kahe keskmise palgaga töökoha loomiseks ja tööle võiks võtta ka mittetöötuid. Iga uus kõrgemapalgaline spetsialist siin piirkonnas looks uut väärtust. Läbi sellise lahenduse toetaksime disainerite, turundajate, tootearendajate jt värbamist.
Loodan väga, et valimiste järel tulevad osapooled kokku ning regionaalareng ei jätku “üksikute probleemide lahenduste summana”, vaid suudetakse luua teaduspõhine ja julge regionaalpoliitika platvorm paljudeks tulevateks aastateks.
Foto: Grethe Rõõm
