Ilus unenägu on selline: Eesti metsa ei raiuta, lindude ja loomade kodud jäävad alles, inimesed on õnnelikud ja tee äärtes ei näe enam koledaid raielanke…
Ärkan unest ja teen natuke statistikat. Leian maakonnas töötavate inimeste arvu, puidu- ja mööblitootmises töötavate inimeste arvu ja maakonna müügitulu. Mida ma näen? Võru- ja Viljandimaal jääks ilma puidu- ja mööblisektorita leivata u 20% töötajatest ja neil maakondadel saamata pea kolmandik müügitulust. Harjumaal on sektoris tööl aukartustäratav hulk inimesi (ligi 7000), aga maakonna müügitulu nad jalust rabada ei suuda – see on alla 3%. Valgamaal kaotaks töö üle 26% inimestest ja saamata üle 20% müügitulust.
Lisasin tabelisse ka müügitulu puidusektori (EMTAK 16) ja mööblisektori (EMTAK 31) ühe töötaja kohta. Kui ettevõtte müügitulu 1 töötaja kohta on aruandeaasta müügitulu eurodes jagatud töötajate keskmise arvuga aruandeaastal, siis tabelist leiab maakonna “keskmise ettevõtte” müügitulu 1 töötaja kohta.
Targad inimesed ütlevad, et lisaks töötleva tööstuse tootlikkuse suurendamisele on vaja suuremat tähelepanu pöörata välisturgudele suunatud teadmusmahukate ja kõrge tootlikkusega teenuste arendamisele. Tootlikkuse tõstmisel pole põhiliseks probleemiks mitte ainult töötaja oskused või töökus, vaid toodetud lisandväärtus, st töötunnis toodetud väärtuse suhe, millega lisandunud väärtus edasi müüakse.
Näiteks Võrumaal on hulgaliselt “Mees ja koer” tüüpi ja veidi suuremaid mööblitootmisi, paar suuremat ja väga efektiivset saeveskit ning ports keskmise suurusega keskmisi tootlikkusega ettevõtteid. Kes neist võiks jääda ellu järgmise majanduslanguse ajal? Kestvad kiiduavaldused sellele, kes teab ja sõna võtab. Kommentaarium on avatud.
Hille Lillemägi, hille@tsenter.ee
Allikas: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi analüüs 2017. aasta ettevõtete majandusaastaaruannete töötlusest. Ettevõtete arv võib kohati oluliselt erineda eelmistest aastatest, kuna arvesse võeti vaid ettevõtteid, kellel oli müügitulu.
