TSENTER käis konverentsil „Tööstuse äriplaan 2026“ ühel lihtsal põhjusel – et näha, mis toimub väljaspool meie enda tegemisi. Puidu- ja mööblitööstuses kipume vahel tundma, et oleme nagu lilleke keset oma konnatiiki – teeme oma asju, tunneme oma muresid ja rõõme, aga suurt ümbrust näeme harva.
Konverents meenutas kiiresti, et tegelikult oleme osa palju suuremast süsteemist. See kohtumine tõi kokku väga erinevad tööstused ja valdkonnad, kelle jutud hakkasid omavahel üllataval moel kattuma – ja kohati ka teravalt lahknema. Sealt koorus välja nii ühine tulevikusuund kui ka selged vastuolud riigi, ettevõtjate ja panga vaadetes.
Digitaliseerimine ja automatiseerimine on ellujäämise, mitte arengu küsimus
Kui mõni teema kõlas läbi kõikidest konverentsi ettekannetest, siis just see – Eesti tööstuse tulevik sõltub otseselt digitaliseerimisest ja automatiseerimisest. Veel mõni aasta tagasi räägiti sellest kui arengusuunast või tootlikkuse tõstmise võimalusest. 2026. aasta vaates ei räägita enam soovist, vaid vajadusest – ellujäämise vajadusest.
Pakenditööstuse esindaja Meelis Jürgens tõi väga selgelt välja, et ettevõtted, kes ei investeeri ERP- ja MES-süsteemidesse, robotiseerimisse ja liinide digitaliseerimisse, jäävad lihtsalt seisma. Nii lihtsad, korduvad tegevused kui ka kvaliteedikontroll kaovad samm-sammult käsitöö vormist masinate kätte. Ja mitte mugavuse pärast, vaid seetõttu, et tööjõudu pole enam võtta.
Sama kinnitas veel teravamalt elektroonikatootja Aivo Aunapuu, kelle ettevõte kolis Rakveres uutesse tootmishoonetesse ja uuendas kogu liinipargi. Tehnoloogia ise pole tema sõnul üldse probleem: „Masina seadistamine on lihtne, roboti seadistamine on lihtne. Aga inimesi seadistada on kuradi keeruline.“
See tsitaat iseloomustabki Eesti tööstuse suurimat kitsaskohta: tehnoloogiat saab alati juurde osta, kuid inimeste harjumuste ja oskuste muutmine on aeglane, keeruline ja vahel valulik protsess. Uued süsteemid nõuavad täpsemat analüüsi, andmetest lähtuvat juhtimist ja lõpuks ka kultuurimuutust. Ka Aunapuu sõnul ei seisne pudelikael masinate võimekuses, vaid selles, kas töötajad on valmis nendega töötama, neid usaldama ja oma rutiine muutma.
Digitaliseerimise ja automatiseerimise vajadus ei piirdu ainult tootmisliinidega. Konverentsil kõlanud mõtted näitasid, et see ulatub protsesside juhtimisest tarneahelate seireni, ennetavast hooldusest kuni personalijuhtimiseni. Ka majandusminister Erkki Keldo rõhutas, et Eesti tugevus ei saa tulevikus olla odav tööjõud, vaid just tark tööstus – paindlik, innovaatiline ja tehnoloogiliselt küps.
Tööjõu ja spetsialistide nappus on süsteemne puudujääk
Automatiseerimise ja digitaliseerimise vajadus viis konverentsi loomulikult järgmise valusa teemani: kes selle tehnoloogiaga üldse tööle hakkab? Peaaegu kõik esinejad tõdesid, et tehased ei jää seisma mitte robotite või tarkvara, vaid inimeste taha.
Sama mure kõlas nii masina- ja pakenditööstuses kui ka toiduainete sektoris – uusi oskusi napib, uued tööviisid hirmutavad ja ettevõtted on sunnitud töötajaid sisuliselt ise välja õpetama.
LHV analüütik Heido Vitsur sidus selle süsteemse probleemiga. Ta selgitas, et viimased 30–50 aastat on inseneriharidus olnud madala mainega ja tulemuseks pole mitte ainult inseneride, vaid ka inseneride õpetajate põud: „Inseneride õpetajaid ei ole. Nad on lihtsalt mujal… ja see on meie tööstuse suurim väljakutse.“
Hariduse fookus ja tööstuse vajadused on lahku jooksnud. Kutseharidus ei koolita piisavalt tehnikuid ja meistreid, ülikoolidest tuleb aga palju erialasid, millel tööstusega vähe seost, mistõttu ettevõtted võistlevad üha väiksema hulga kvalifitseeritud tööjõu pärast. Paneelis rõhutati, et Eestis minnakse massiliselt ülikooli, samal ajal kui tööstuse vajadus on Šveitsi ja Saksamaa eeskujul tugeva kutsehariduse järgi.
Mitmed juhid rõhutasid ka kultuurilist probleemi: osa töötajaid pelgab uusi tehnoloogiaid, mõni ei soovi vastutust ja teine kardab muutust. Nagu masinatööstuse esindajad märkisid, pole isegi protsesside kaardistamine ja rollide selgemaks tegemine lihtne, kui oskusi ja valmisolekut napib.
Eesti tööstus võib osta roboteid ja tarkvara, aga ilma inimesteta, kes suudavad neid mõista ja arendada, jääb suur osa potentsiaalist kasutamata.
Tarneahelate haprus: kui üks hammasratas seiskub, seisab terve süsteem
Tarneahelatest räägiti konverentsil üllatavalt kirglikult – ja sama murelikult kõigis sektorites. Kui digitaliseerimine ja tööjõud on probleemid, mida ettevõte saab vähemalt osaliselt ise juhtida, siis tarneahelate puhul pole ohje kindlates kätes. See ongi muutnud varustuskindluse üheks keerulisemaks väljakutseks, mis ei anna tehasele hingamisruumi isegi siis, kui kõik muu toimib.
Kõige konkreetsemalt tõi selle välja Electro-Hilli juht Aivo Aunapuu, rääkides elektroonikatööstuse sõltuvusest Hiina ja Taiwani komponentidest. Tema sõnu oli raske ignoreerida: „Kui Hollandist neid pooltooteid ei liigu Hiina poole, siis ei liigu varsti Hiinast mitte midagi autotööstuse poole.“
See näide on küll elektroonikast, aga sama loogika laienes toiduainete, pakendi, masinaehituse ja puidusektori kogemustele. Kriisid – olgu pandeemia, sõda või poliitiline pinge – on näidanud, et korraga võivad tühjaks osutuda need riiulid, mis aastakümneid täis püsisid. Mitmed ettevõtted meenutasid, kuidas COVIDi ajal kuude kaupa ette planeeritud laoseis kadus mõne päevaga ning sisendhindade tõus lõi kogu ärimudeli kõikuma.
Heido Vitsur sidus selle laiema pildiga – globaliseerumine sellisel kujul, nagu oleme harjunud, on otsa saanud. Tema sõnul liigub maailm üha selgemalt regionaliseerumise ja protektsionismi suunas, mis tähendab, et isegi seni stabiilne Euroopa varustuskindlus on muutunud poliitiliseks küsimuseks, mitte turuloogikaks.
Tarneahelate ebastabiilsus tõi konverentsil välja veel ühe olulise järelduse: ettevõtted võivad ise olla paindlikud ja innovaatilised, kuid kui globaalses süsteemis mõni hammasratas kinni jookseb, on kogu Eesti tööstus hetkega haavatav.
Ja siit jõuabki jutt loomulikult järgmise teemani – energiavarustuse juurde –, sest kui sisendmaterjale saab vahel asendada või mitu kuud ette ladustada, siis energiat ei saa ükski tehas ette osta. Energiast sõltub iga masin ja iga robot, olgu tarneahelad toimivad või mitte. Seepärast sai just energia peatükk konverentsil erilise tähelepanu.
Energia ja varustuskindlus – tööstuse hapnik, mille peale ei saa enam kindlalt loota
Kui tarneahelate probleemid tundusid olevat miski, mida põhjustavad kauged kriisid ja geopoliitika, siis energiateema muutis diskussiooni veel isiklikumaks.
LHV analüütik Heido Vitsur ütles selle kohta otse: „Tööstuse jaoks peab energia olema stabiilselt kättesaadav kindla hinnaga. Me uskusime, et nii jääb. Enam ei ole.“ Tema sõnul pole tegemist ajutise kõikumisega, vaid struktuurse muutusega. Euroopa on võtnud poliitilise kursi, mis seab energiajulgeoleku hinnapoliitikast ettepoole, ja see tähendab, et kõikvõimalikud odava elektri lubadused tuleb tänases maailmas kahtluse alla seada.
Utilitase juhatuse esimees Priit Koit jagas sama vaadet: Eesti toodab ise vaid umbes kaks kolmandikku oma elektrist. Ülejäänu tuleb turult – sealt, kus hind, kättesaadavus ja reeglid sõltuvad paratamatult sellest, mis toimub nii Põhjamaade hüdroelektrijaamades kui ka Saksamaa gaasitarnetes.
Mõju ulatub kõikidesse sektoritesse. Masina- ja metallitööstus ei saa teha mitmeaastaseid investeeringuid ilma hinnastabiilsuseta. Elektroonikatööstus vajab katkestusteta toidet, sest liinid ei saa seista. Puidutööstus elab marginaalide peal, kus isegi väike hinnahüpe võib muuta tellimuse kahjumlikuks.
Paneelides kõlas korduvalt ka mõte, et riigi poliitika ise on olnud liiga kõikuv. Ühelt poolt soovitakse rohepööret kiirendada, teiselt poolt on reeglite muutumine ja maksudega katsetamine tekitanud ettevõtjates ebakindlust. Energiainvesteeringud on aga maraton, mitte sprint – neid ei saa teha keskkonnas, kus reeglid muutuvad iga paari aasta tagant.
Stabiilsus või näiline stabiilsus? Minister ja ettevõtjad räägivad kahest erinevast Eestist
Reeglite muutumise sagedus viis konverentsil välja ühe kõige teravama vastuoluni: kas Eesti majanduskeskkond on stabiilne, nagu ministeerium väidab, või on see kõikuv ja ettearvamatu, nagu ettevõtjad seda kogevad?
Majandusminister Erkki Keldo esines enesekindlalt ja optimistlikult. Tema sõnum oli selge: valitsus pakub ettevõtetele stabiilset raamistikku, kus planeeringud liiguvad kiiremini, aruandlus muutub andmepõhisemaks ning energiapoliitika saab selgema pika vaate. Kõlas korduvalt, et Eesti on digiriik, kus otsuseid tehakse kiiresti ja süsteemselt ning kus ettevõtja saab loogilise ja etteaimatava keskkonna.
Ettevõtjate jaoks oli see pilt liiga ilus, et olla tõsi. Tarmeko grupi juht Jaak Nigul sõnastas selle kõige valusamalt: „Me oleme ära kaotanud praktiliselt kõik meie konkurentsieelised.“
Tema hinnangul ei taju tööstus mingit stabiilsust – mitte maksudes, mitte energias, mitte metsapoliitikas. Pigem vastupidi: järjestikused regulatiivsed muutused, sisendhindade kõikumine ja poliitilised otsused on loonud olukorra, kus pikaajalisi plaane on praktiliselt võimatu teha.
Ka masinatööstuse ja elektroonikasektori juhid kinnitasid, et stabiilsus ei ole nende kogemus. Energiaturu kõikumine, muutuvad load, tarneahela riskid ja regulatiivsed nõuded panevad ettevõtjad olukorda, kus iga investeering tundub hasartmänguna, mitte kalkuleeritud otsusena.
Selle vaidluse kolmandaks nurgaks oli LHV analüütik Heido Vitsur, kelle sõnum erines mõlemast. Tema sõnul ei ole küsimus ainult Eesti poliitikas, vaid maailmas endas: “Reeglid on muutunud ja nendega peab kohanema.”
Ehk isegi kui Eesti riik sooviks pakkuda täielikku stabiilsust, on väliskeskkond nii kiirelt muutumas, et täielik kindlus ei ole lihtsalt võimalik.
Nii tekkis konverentsil selge kolmnurk:
- minister räägib stabiilsusest,
- ettevõtja kogeb ebastabiilsust,
- pank ütleb, et stabiilsus on illusioon.
Ja just see erimeelsus annab tooni ka kõigile järgmistele aruteludele tööstuse tuleviku üle.
Kui igaüks hoiab oma nurka, ei teki uut tööstust
Kuigi konverentsil räägiti automatiseerimisest, haridusest ja energiapoliitikast, kerkis pidevalt pinnale teema, mis sidus kõiki neid probleeme – Eestis ei ole piisavalt koostööd, ei ettevõtete vahel ega ka ettevõtete ja riigi vahel.
Kõige ilmekamalt sõnastas selle meditsiinitehnoloogia ettevõtja, aasta tööstur Mart Ustav, kelle hinnang oli sama aus kui valus: „Esimese asjana tahame teineteisele kinganina peale sülitada. Alles siis hakkame vaatama, mida koos teha.“ See ei kõlanud kibestumisena, vaid pigem realistliku diagnoosina. Eestis tegutsetakse tihti nii, et igaüks hoiab oma teadmist, klienti ja tehnoloogiat justkui salarelva. Selle tulemuseks on aga killustatus, kus võimekus on tegelikult olemas, kuid ei koondu üheks tugevaks tervikuks.
Konverentsi üks eredaid näiteid, mis vastupidist tõestas, tuli hoopis kaitsetööstusest. Threod Systemsi esindaja rääkis, kuidas nende edu põhineb just ühiselt arendatud platvormidel: droon, kaamera, laser, stardisüsteem – kõik peab töötama koos, mitte eri ettevõtete eraldiseisvate projektidena. See koostöömudel on teinud Eestist väikse, aga hinnatud tegija valdkonnas, kus suurriigid domineerivad.
Sama loogikat võiks rakendada ka pakenditööstuses, puidus, elektroonikas ja masinaehituses. Konverents näitas, et eraldi tegutsevad ettevõtted on juba maailma tasemel – lihtsalt nad ei tegutse koos. Ühiselt loodud kompetentsikeskused, jagatud arendusplatvormid ja sektoriülene koostöö annaksid kordades tugevama tulemuse kui tänased eraldatud pingutused.
Ka riigi tasandil kõlas üleskutse, et koostöö peaks olema tööstuse järgmine suur vahe-eesmärk. Majandusministri sõnul ei peaks Eesti sees olema “vaenlasi”, vaid partnerid, kes lahendavad probleeme enne, kui need paisuvad konfliktiks. Kuid ettevõtjate reaktsioon näitas, et selle kultuurimuutuse teekond on alles alguses.
Üks on kindel: automatiseerimise, oskustööliste nappuse ja energiaprobleemide taustal ei piisa sellest, kui iga ettevõte üritab üksi ellu jääda. Koostöö ei ole enam tore lisand – see on Eesti järgmise tööstusliku hüppe eeldus.
Eesti tööstus seisab silmitsi mitme tõsise probleemiga
Konverents „Tööstuse äriplaan 2026“ näitas, et väga erinevatel tööstusharudel on ühed ja samad põhimured: digitaliseerimine, oskustööjõu puudus, tarneahelate haprus ja energia ebakindlus. Digitaliseerimine ja automatiseerimine ei ole enam tootlikkuse kasvatamise valik, vaid ellujäämise tingimus – tehased investeerivad ERP- ja MES-süsteemidesse ning robotitesse, sest tööjõudu ei ole. Pudelikael ei ole masinate võimekus, vaid inimeste oskused ja hoiakud: inseneriharidusel on olnud madal maine, insenere ja nende õpetajaid napib ning kutseharidus ei kata tehnikute ja meistrite vajadust.
Tarneahelate puhul kirjeldati, kuidas globaliseerumise taandumine ja poliitilised pinged on teinud ka seni kindlana tundunud varustatuse ebastabiilseks. Sama loogika kandus energiasse: energia kui tööstuse „hapnik“ ei ole enam stabiilse hinnaga ega kindla kättesaadavusega. Eesti toodab ise vaid osa vajaminevast elektrist, ülejäänu sõltub turust ja geopoliitikast, samal ajal kui reeglid ja maksud muutuvad sageli ning raskendavad pika plaaniga investeeringuid.
Konverentsil joonistus välja kolm erinevat vaadet: minister kirjeldas Eestit stabiilse digiriigina, ettevõtjad rääkisid vastupidiselt ebastabiilsusest ja kadunud konkurentsieelistest, pank rõhutas, et maailmas tervikuna ei ole täielik stabiilsus enam võimalik. Ühisjoonena käis aga kõigest läbi koostöö puudus – nii ettevõtete omavahel kui ka ettevõtete ja riigi vahel. Ettevõtete omavaheline koostöö, ühised platvormid ja kompetentsikeskused toodi esile kui kandev jõud, mis teeb väikese riigi võimekuse nähtavaks. Uue tööstusliku sammu eelduseks ei ole üksikute ettevõtete eraldiseisev pingutus, vaid võime tegutseda partneritena.
Erkki Naaris
