Arvasin, et igapäevane tootmiskoosolek lõppes, kui mulle lähenes härra Nicholas ja küsis: „Mis me nüüd sellega ette võtame?“ ja pani sõrme meie eilse tulemustabeli rohelisele numbrile.

Ega ma nagu väga hästi aru ei saanud, mis ta sellega mõtles, sest eelmises töökohas küsiti mult pigem, mida me teeme, et seda jama enam ei korduks, kuid kindlasti mitte vastupidi. Meid koolitati nägema erinevust eesmärgi ja tulemuse vahel, analüüsima vigade juurpõhjuseid ning vastavalt sellele rakendama ka vastumeetmeid, kuid nüüd võtab see habemik mind letti küsimusega miks see näitaja nii hea on? Miks sai eile pakitud rohkem kaupa kui eelnevatel päevadel?! Kui aus olla, siis mul ei ole aimugi, aga seda ma talle öelda ei julge. „Äkki pakkisime me rohkem ühesuguseid tooteid ja seetõttu oli ka efektiivsus parem või siis oli meil kasutada rohkem inimressurssi“, vastan ma vaikselt enda pilku maha peites ja mütsitutti näppude vahel mudides.

„Sa pead olema kindel, mitte eeldama või arvama“, saan ma konkreetse vastuse. „Ma tahan, et te mõistaksite miks see juhtus ja mida on meil sellest kõrgest tulemusest õppida, ning kuidas me saame seda tulevikus korrata. Vajadusel teete 5 miksi analüüsi“, ütles ta veidi isegi ärritunud toonil – sellist külge ei ole ma temas varem näinud. Olime poistega seetõttu kergelt segaduses. Eeldasime, et me ei analüüsi rohelisi tulemusi vaid ainult punaseid. Rääkimata algpõhjuste analüüsi tegemisest, et kontrollida miks see nii hea oli.

Koheselt panime kokku meeskonna, kes selle ülesande enda kanda võttis ja hakkas eilseid tootmisraporteid üle vaatama. Meie üllatuseks oli aga tootevahetusi sama palju kui eelneval päeval. Lisaks ei olnud tööl ka rohkem abikäsi kui varasemalt, vastupidi – noorhärra Wally suisa puudus tol päeval töölt, kuna oli endale pakkepaberiga sisse lõiganud.

Kõik nägi välja normaalne … välja arvatud kõrge kasutegur. Palusin ka Glorial üle kontrollida kõik muutujad (man, material, method, machine). Pool tundi hiljem tuli ta tagasi öeldes, et ei tuvastanud mingit vahet. Kui olin juba lootust kaotamas ning liikusin piparkoogiautomaadi juurde, tuli mulle vastu meie logistikaosakonna peaspetsialist ja juhtis mu tähelepanu huvitavale faktile – transpordiks ette valmistatud alus oli oma gabariitidelt veidi väiksem ja kergem, kuigi pakkimata ei olnud jäänud ühtegi vajalikku toodet ega detaili.

Minu üllatuseks saime teada, et kuna meie pakenditarnija oli kogemata kombel toimetanud meieni kolmekordse pakendi asemel kahekordse pappmaterjali ning ümbervahetamiseks enam aega ei olnud, siis pidime me olude sunnil hoopis õhemat materjali kasutama. Need olid lihtsalt kergemad ja pehmemad kui meie tavapärane pappkast. Kergem materjal toimis lihtsalt paremini, olles „paindlikum”, seetõttu tekitades kriitilistes pakkimisliini osades vähem ummistusi, seetõttu liikus ka kaup kiiremini läbi.

Sel päeval sain ma aru, mis tulemuse võivad anda kõiksuguste kõrvalekallete analüüsid, sest lisaks efektiivsuse kasvule saavutasime ka märkimisväärse kokkuhoiu pakkematerjali hinnas.

Hiljem, meie bossile seda ette kandes, kergitas ta sõrmega oma kuldseid prilliraame ja ütles vaikse muigega: “Ma teadsin, et ei pea sulle soki sisse sütt puistama.“

Blogipostituse vormistas tootmisjuht Bernardi sõnade järgi North Pole Gazette ajakirjanik Ed Zachary.

Tõlkis Randi Sepping, 

Allikas: https://theleadershipnetwork.com/article/the-power-of-exceptional-greens

Jaga postitust:
FacebookLinkedIn