Automatica on maailma juhtiv nutika automatiseerimise ja robootika mess, mis toimub iga kahe aasta järel Saksamaal, Münchenis. Sel aastal hõlmas kogu mess kuut halli, mis olid täis erinevaid robootika- ja automatiseerimislahendusi.
Ainuüksi Automatica messi läbijalutamiseks kulus üle 10 000 sammu. Automatica 2025-ga toimus samas messikeskuses ka LASER World of PHOTONICS 2025 – rahvusvaheline juhtiv mess laserite ja fotoonikalahenduste valdkonnas. See tähendas, et messiala oli tegelikult kahekordne. Selle osa peale kulutasin veidi vähem aega. Tutvusin peamiselt valmis kaameralahendustega, mitte niivõrd sellega, mis täpselt kaamera sees toimub. Ja no see, mis seal sees on – seda on palju ja see on keeruline. Täiesti huvitav oli vaadata, kuidas suur seltskond uuris väga põhjalikult mingit läätse, kaablijuppi või muud sarnast vidinat, samas kui kaks boksi eemal olid minu silmis täpselt samasugused asjad, aga seal ei olnud kedagi.
Ühes boksis oli näiteks “nuudlisupiväljakutse”, kus kaamera abil tuvastati mitu ettevõtte nimes sisalduvat tähte on tähestikusupipakis. Tegelikult müüsid nad kõrgtehnoloogilisi kaameraid, aga enamus inimesi jälgis just seda supivärki. (VIDEO)
Aga nüüd põhilise juurde – Automatica 2025. Ütlen kohe alguses ära, et humanoidrobotitega ei ole tööstuses täna veel midagi tõsiseltvõetavat peale hakata, hoolimata sellest, mida videotes näidatakse. Mul õnnestus kahe päeva jooksul näha vaid üht ise kõndivat humanoidi, kelle peamine saavutus oli see, et teda polnud liiga lihtne pikali lükata. Ülejäänud humanoidid rippusid peamiselt statiivide küljes ja heal juhul liigutasid käsi.
Ühe arendajaga vesteldes jõudsime tema initsiatiivil kokkuleppele, et kui tootmises on olemas põrand, siis pole humanoidi alumisel poolel ehk jalgadel mingit mõtet – enamus roboti ressursist kuluks lihtsalt püsti püsimisele. Kui vaja on ainult käsi, siis on mõistlikum kahe jala asemel hoopis kaks kätt juurde panna. Nende plaan oli humanoid Marsile saata – seal pole põrandat. Loodetavasti ei pea kaasa minema need kaks tüüpi, kes teda pidevalt toetasid ja talutasid.
Muude iseliikuvate ratastega robotite valik oli väga lai – need suutsid kas aluseid järgi vedada või ise midagi transportida. Oli nii tasasele pinnale mõeldud roboteid kui ka neid, mis suudavad liikuda keerukamal maastikul. Suuremad vedasid teisi tööstusroboteid ja paigaldasid neid tehases ümber vastavalt vajadusele. Väiksemad keskendusid euroaluste liigutamisele. Seal on kaks peamist süsteemi: ühed, mis töötavad spetsiaalsel platvormil ja oskavad aluse sinna tagasi panna, ning teised, mida arendatakse järjest enam – need suudavad võtta aluse otse põrandalt või riiulilt. (PILDID/VIDEO)
Messil ringi vaadates sain kinnitust oma veendumusele, et robot ise on kogu automatiseerimise protsessis tegelikult väga väike osa. Enamus messist keskendus erinevatele lisaseadmetele robotitele: konveierid (nii lihtsamad kui ka targemad), haaratsid, detailide hoidmise ja positsioneerimise vahendid, tuvastussüsteemid jne. Mööbli- ja puidutööstusele polnud kahjuks eriti mõeldud. Vähemalt mitte messil nähtaval kujul. Näiteks üks anduritootja ei saanud alguses isegi aru, mis asi see puit on, kuni ma talle näitasin lauda, mille peal ta istus. Veel üks asi sai messil selgeks: kui tegeled väikeste toodete valmistamisega – näiteks kuni moosipurgi suuruste vidinatega – ja nende käsitsi käsitsemisega, siis teed tõenäoliselt midagi valesti. Väikeste asjade automatiseerimiseks on olemas sadu, kui mitte tuhandeid lahendusi.
Detailide tuvastamiseks ja positsioneerimiseks näidati mitmesuguseid kaameralahendusi – nii kiiremaid kui ka aeglasemaid. Mõni kaamera suutis toote triipkoodi tuvastada nii kiiresti, et ma ei jõudnud isegi märgata, et seal üldse oli triipkood, rääkimata tootest. Teised vajasid objekti tuvastamiseks seisvat eset ja suutsid korraga pildistada kuni 3×3 meetrise ala. Kaamera on ainult pool lahendusest – nende kõrval olid ka mitmed tarkvaraarendajad, kes oskasid kaamerapildiga midagi peale hakata: arvutada vajaliku haaramispunkti, tuvastada objekti ja seejärel info robotile saata. See osa annabki kaamerale tegeliku väärtuse.
Kõige igavamad väljapanekud olid muide need, kus müüdi ainult robotmanipulaatoreid. Need seisid reas, igaühel küljes silt, palju see suudab tõsta. Valik ise on tohutu – tööstusrobotid paarist kilost kuni 800–900 kilogrammini ja rohkemgi. Koostöörobotid alates mõnest grammist kuni 20–30 kilogrammini.
Lisaseadmete tootjad olid samad robotid aga liikuma pannud ja demonstreerisid nende abiga oma toodete võimekust. Töötava roboti nägemiseks polnudki vaja robotimüüjate boksi minna. Näidati sadu erinevaid haaratseid ja vaakumotsikuid – alates väikestest kruvidest kuni pool autot haarata suutvateni. Olen täiesti veendunud, et kui tulla oma automatiseerimisprobleemiga messile, siis vähemalt 95% tõenäosusega leiab sealt lahenduse. Küsimus on vaid hinnas – aga ka siin on eri riikide tootjatel omad alternatiivid.
Kutsusin mitmeid ettevõtteid ka TSENTRISSE Robofestile. Loodan siiralt, et nad kõik siiski ei tule – lihtsalt ei mahuks ära. Üsna tihti tuli ka seletada, et Eesti asub Soomest natuke lõuna pool. Aga hoolimata sellest, et nad ei tea, kus Eesti asub ja miks me üldse mööbliga tegeleme, olid kõik äärmiselt viisakad, abivalmid ja valmis kohe oma demotooteid meile külla tulema näitama.
Erkki Naaris
Tegevus viidi läbi Võrumaa Haridus- ja Tehnoloogiakeskuse Puidu kompetentsikeskus TSENTER Euroopa Liidu kaasrahastusel projekti „Kagu-Eesti ettevõtluse ökosüsteemi arendamine“ raames. Loe projektist lähemalt.
