Kui Eesti tööstusest juttu tuleb, jõuame tavaliselt üsna kiiresti probleemideni. Räägime tööjõupuudusest, energiakuludest, maksudest, nõrgast nõudlusest ja rahvusvahelisest konkurentsist.
Need teemad on olulised ning nende mõju ettevõtetele on väga reaalne. Ometi jääb mulle neid arutelusid kuulates sageli tunne, et midagi olulist jääb rääkimata. Mitte sellepärast, et probleemid poleks päris. Vastupidi. Küsimus on pigem selles, et me räägime palju sellest, mis meid takistab, aga vähem sellest, mis meid edasi võiks viia.
Viimased aastad on sundinud ettevõtteid keskenduma sellele, kuidas keerulistes oludes hakkama saada. Pandeemia, tarneahelate katkestused, energiakriis ja sõda Euroopas on toonud kaasa palju ebakindlust. Samal ajal tekib küsimus, kas me ei ole muutunud liiga harjunuks reageerima alles siis, kui surve on juba käes. Harvem küsime endalt, mida võiksime teha täna selleks, et viie või kümne aasta pärast paremas kohas olla.
See ei ole ainult isiklik tähelepanek. Tartu Ülikooli juhtimisteadlased on juhtinud tähelepanu sellele, et Eesti ettevõtete arengut ei piira sageli mitte teadmiste, tehnoloogia või võimaluste puudus, vaid ambitsiooni nappus. Professor Maaja Vadi on kirjeldanud nn väiksuse lõksu – olukorda, kus ettevõtete eesmärgid ja ootused jäävad väiksemaks kui nende tegelik potentsiaal. Kui ambitsioon piirdub olemasoleva säilitamisega, jäävad sageli tegemata otsused ja investeeringud, mis võiksid luua järgmise arenguhüppe. Võib-olla peitub siin ka osa vastusest küsimusele, miks mõned ettevõtted ja riigid liiguvad kiiremini edasi kui teised.
Aastaid töötas Eesti tööstus mudeliga, kus meie tugevuseks olid paindlikkus, suhteliselt madalad tööjõukulud ja oskus teha väikeseid seeriaid kiiremini kui paljud suuremad konkurendid. Täna on see eelis järjest väiksem. Inimesi on keerulisem leida, palgad kasvavad ning kliendid ootavad korraga kvaliteeti, paindlikkust ja lühikesi tarneaegu. Rahvusvaheline konkurents ei küsi enam, kui suur ettevõte sa oled või millises riigis toodad. Üha enam määrab edu tootlikkus – võime toota õigel ajal, õige kvaliteediga ja konkurentsivõimelise kuluga.
Puutudes igapäevasrlt kokku tootmisettevõtetega näen, et tehnoloogiast ei ole Eestis enam puudus. Robotid, automatiseerimislahendused, tehisintellekt ja digitaalsed tööriistad on olemas. Küsimus ei ole enam selles, kas lahendused on olemas, vaid selles, kui valmis oleme neid kasutusele võtma ja oma tööviise muutma.
Sageli räägitakse robotiseerimisest kui tehnoloogiaprojektist. Tegelikult on see palju rohkem juhtimisotsus. Ükski robot ei lahenda probleeme ainult sellepärast, et ta on robot. Kui tootmises on protsessid segased või probleemid läbi mõtlemata, siis ei kaota tehnoloogia neid muresid ära. Sageli muudab ta need lihtsalt nähtavamaks.
Seetõttu algab edukas automatiseerimine tavaliselt lihtsatest küsimustest. Kas me saame tegelikult aru, kuidas meie protsess toimib? Kus tekivad kitsaskohad? Kas me mõõdame õigeid asju? Need küsimused viivad paratamatult lähteülesandeni. Kui lähteülesanne on ebaselge, on keeruline leida ka õiget lahendust. Sageli ei jää investeeringud tagasihoidlike tulemuste taha mitte seetõttu, et tehnoloogia oleks vale, vaid seetõttu, et küsimus oli algusest peale valesti püstitatud.
Hiljuti finantsjuhtimise magistriõpinguid läbides jäi mulle korduvalt silma üks mõte. Juhtimisotsused ei sünni ainult numbritest. Numbrid näitavad tulemust, kuid otsuste tegemiseks tuleb mõista, mis nende taga tegelikult toimub. Sama kehtib ka tootmise arendamisel. Robot, tarkvara või tehisintellekt ei ole eesmärk omaette. Need on tööriistad. Oluline on mõista protsessi, mida soovitakse paremaks muuta, ning probleemi, mida tegelikult lahendatakse.
See ei tähenda, et inimese roll tootmises väheneks. Pigem muutub see. Kui korduvaid ja rutiinseid tegevusi võetakse üle automatiseeritud lahendustega, jääb inimese ülesandeks protsesside mõistmine, probleemide lahendamine, süsteemide juhtimine ja otsuste tegemine. Samal ajal muutub üha olulisemaks koostöö ettevõtete, teadlaste, tehnoloogiaarendajate, integratsiooniettevõtete ja haridusasutuste vahel. Ühel ettevõttel ei ole võimalik kõiki vastuseid ise välja mõelda ning toimivad lahendused sünnivad sageli erinevate kogemuste ja teadmiste kokkupuutepunktis.
Viimaste aastate kogemus on näidanud, et surve sunnib ettevõtteid otsima uusi lahendusi ja vaatama üle seniseid tööviise. Samas võiks küsida, kas tööstuse arenguks peab alati olema kriis. Kas muutume ainult siis, kui muud võimalust enam ei ole, või suudame teha vajalikud otsused ka enne? Võib-olla peitub siin üks erinevusi nende ettevõtete ja riikide vahel, kes liiguvad kiiremini edasi. Mitte tehnoloogias ega kapitalis, vaid valmisolekus muutuda.
Robotiseerimine on selle hea näide. Edu ei sünni tavaliselt ühest investeeringust või ühest tehnoloogilisest lahendusest. Kui automatiseerida üks tootmisetapp, tuleb sageli üle vaadata ka materjalide liikumine, kvaliteedikontroll, töökorraldus või kogu tootmisvoog. Seetõttu ei tasu automatiseerimist vaadata üksikute projektide jadana, vaid osana ettevõtte pikemast arengust. Küsimus ei ole ainult selles, millist robotit osta, vaid millist ettevõtet tahetakse viie või kümne aasta pärast juhtida.
Selles mõttes on tööstuse tulevik tsentris. Mitte ainult sõnamänguna ühe kompetentsikeskuse ümber, vaid päriselt tootmise keskmes – seal, kus kohtuvad juhtimisotsused, inimeste oskused, tehnoloogilised võimalused ja ettevõtte ambitsioon. Seal, kus iga järgmine samm toetab eelmist ning loob aluse järgmisele. Võib-olla ongi selle kõige juures oluline mõista, et robotiseerimine ei ole üksik projekt. See on mõtteviis, kuidas ettevõte oma tulevikku vaatab.
Erkki Naaris
Puidu kompetentsikeskus TSENTER robootika valdkonna juht
