Eesti mööblitööstus seisab ajas, kus siseturg on väike, tööjõukulu kasvanud, eksporditurud nõudlikud ning mitmel pool annab tunda põlvkonnavahetus. Ometi ei olnud eile toimunud valdkonna kohtumise toon lootusetu. Pigem vastupidi: juttu oli sellest, kust võiks tulla järgmine kasv ja milliseid otsuseid peab sektor selleks tegema.
Päeva avasid Ants Tiido TSENTRIST, Priit Tamm Eesti Mööblitööstuse Liidust ja Remo Allikas Kagu-Eesti Puiduklastrist. Vestlust juhtis moderaator Märt Treier, kes sidus päeva jooksul kokku nii majanduse, ekspordi, tehnoloogia kui ka ettevõtjate praktilised kogemused.
Koostöö ei ole enam viisakus, vaid vajadus
Kohe päeva alguses sai selgeks, et koostöö ei ole selles sektoris enam loosung, vaid praktiline vajadus. Ants Tiido rõhutas, et TSENTRI tegelik väärtus ei peitu hoones ega seadmetes, vaid inimestes, teadmistes ja võrgustikus, mis on aastatega tekkinud. TSENTER on 14 tegutsemisaasta jooksul muutunud koos sektori vajadustega ning seisab nüüd uue küsimuse ees: kuidas vähendada sõltuvust projektirahastusest ja teenida rohkem ettevõtlustulu. See ei tähenda fookuse hajumist, vaid pigem kompetentsi laiemat kasutamist. Robotiseerimine ja automatiseerimine ei puuduta enam ainult puidutööstust, vaid ka kaitse-, toidu- ja masinatööstust. Sama mõtet kannab ka peagi toimuv Robofest, kus üle 30 roboti ja 250 ettevõtja saavad näha roboteid tegemas päris tööülesandeid.
Eesti Mööblitööstuse Liidu juhatuse esimees Priit Tamm tõi päeva sisse sektori laiema vaate. Liit on praegu oma ajaloo tugevaimas seisus, koondades 61 liiget ja kümmekond haridusasutust. See tähendab, et mööblitööstusel on riiklikul tasandil senisest tugevam hääl. Samas ei saa tugevam esindatus varjutada keerulist turuolukorda. Nõudlus on vähenenud, konkurents on tihenenud ning surve puudutab ka Eesti jaoks olulisi lähiturge, sealhulgas Soomet ja Rootsit. Järgmise rahastusperioodi meetmetest liigub suur osa tööstusinnovatsiooni suunas. Küsimus on, kas ettevõtted on valmis seda võimalust kasutama. Kõlama jäi mõte, et Eesti väiksus võib olla eelis, kui seda kasutada testimiseks, kiireks kohanemiseks ja uute lahenduste katsetamiseks. Kuid ainult sellest ei piisa. Eesti ettevõtted on sageli head tegijad ja täitjad, kuid rahvusvahelises äris tuleb õppida ka suuremalt mõtlema.
Kui järeltulijat ei tule, kaob rohkem kui ettevõte
Kagu-Eesti Puiduklastri esindaja Remo Allikas tõi arutellu Lõuna-Eesti ettevõtete väga praktilise tegelikkuse. Väikese riigi tootmisettevõte ei saa oma kasvu rajada üksnes siseturule. Müügiefektiivsus ja eksport on ellujäämise küsimused. Allikas puudutas ka teemat, millest tööstuses palju räägitakse, aga sageli vaikselt: põlvkonnavahetust. Lõuna-Eestis on müügis mitu tootmisettevõtet, kuid mitte tingimata seetõttu, et äri oleks läbi kukkunud. Sageli on põhjus lihtsam ja valusam: omanik on väsinud, aga järeltulijat ei ole. Kui selline ettevõte kaob, ei kao ainult üks ärinimi. Kaovad oskused, kliendisuhted, tööharjumused ja kohalik tootmiskogemus. Seetõttu ei ole põlvkonnavahetus ainult omanike isiklik mure, vaid kogu sektori konkurentsivõime küsimus.
Odava tööjõu aeg on läbi
Swedbanki esindaja Raul Kirsimäe pani sektori olukorra majanduslikku raamistikku. Tööstusmahtude tipp jäi 2021. aastasse ning puidu- ja mööblisektoris on langus olnud eriti tuntav. Eesti tööjõukulu on tõusnud kõrgemaks kui Lätis, Leedus või Poolas, mistõttu odavale tööjõule rajatud ärimudel enam ei tööta. Samas ei ole pilt ainult tume. Mööblitööstus paistab teiste sektorite kõrval silma optimistlikumana. Ettevõtted prognoosivad käibe kasvu ning investeerimisvalmidus on olemas. Eriti selgelt liigub raha automatiseerimisse ja digitaliseerimisse. See tähendab, et tuleviku tööstus ei vaja ainult rohkem töökäsi, vaid targemat tööjõudu: tootmistehnolooge, masinaoperaatoreid, robootikaspetsialiste ja inimesi, kes oskavad tehnoloogia päriselt tootmise kasuks tööle panna. Mida digitaalsemaks muutub tootmine, seda olulisemaks muutub ka ettevõtte kaitsevõime küberriskide vastu.
Eksport algab suhtest, mitte hinnapakkumisest
Ekspordi praktilist poolt avas Ottomar Tamm Standardist. 81-aastane ettevõte on pidanud end korduvalt uuesti mõtestama ning keskendub täna hotellidele, kruiisilaevadele ja töökeskkondadele. Tamme sõnum oli selge: eksport algab suhtest, mitte lihtsalt turu valimisest. Standardi üks kõnekamaid arendusi on taaskasutatud PET-plastist valmistatud mööbliplaat, mis on tavapärasest plaadist oluliselt kergem, termiidikindel ning sobib hästi nii merenduskeskkonda kui ka niiskesse kliimasse. Sellise tootega ei minda välisturule kiiret võitu otsima. See on pikk mäng, kus usaldus tekib ajaga. Tamme sõnum oli ambitsioonikas, aga praktiline: välisturgudel ei peaks Eesti ettevõtted nägema üksteist üksnes konkurentidena. Väikese riigi tootjatel on rohkem võita sellest, kui maailmas liigutakse koos ja pakutakse ühiselt tugevamat lahendust.
Prantsusmaa turu kogemust jagas Sergei Rosumovski Lumbesterist. Tema ettekanne tõi esile, kui palju sõltub ekspordis detailidest. Esimese tellimuse võib võita hinnaga, kuid kordustellimuse toob teenuse usaldusväärsus. Prantsuse turul tuleb korraga toime tulla tugeva hinnasurve, kõrgete ootuste, keelebarjääri ja krediidiriskiga. Rosumovski kasutab kliendisuhtluses tehisaru abi, et kirjutada ja suhelda prantsuse keeles, kuid tehnoloogia on siin vaid abivahend. Tegelik vahe tekib teenuse kvaliteedis: kuidas hoitakse klienti kursis, kuidas lahendatakse logistikat ja kui kiiresti reageeritakse probleemidele. Kui teenus alt veab, ei pruugi kvaliteetne toode enam suhet päästa.
Päeva paneeldiskussioonis jagasid eri turgudel tegutsemise kogemusi Karmo Lomp Plaat Detailist, Peeter Kuum Wermost ja Ants Tiido TSENTRIST. Kõlama jäi, et uuele turule sisenemine ei ole üks mess, üks müügikiri ega üks kohtumine. See on järjepidev töö usalduse, nähtavuse ja kohalike ootuste mõistmise nimel. Ekspordis ei piisa heast tootest – tuleb mõista, kuidas klient otsustab, mida ta kardab, millist suhtlust ta ootab ja kuidas usaldus tekib. Iga turg õpetab ettevõtjat uuesti kuulama.
Ringmajandus võib olla konkurentsieelis
TalTechi professor Jaan Kers lisas päevale ringmajanduse ja teaduskoostöö vaate. Euroopa Liidu rohelepe ja klientide kasvavad ootused tähendavad, et jätkusuutlikkus ei ole enam kõrvalteema. Küsimus on selles, kuidas muuta tootmisjäägid uueks väärtuseks ning viia teaduslaboris toimivad lahendused päris tootmisse. Ringmajandus võib ettevõtte jaoks olla nii kohustus kui ka võimalus. Kui tootmisjäägist saab uus tooraine, võib keskkonnanõudest kujuneda konkurentsieelis. Kuid selleks on vaja koostööd teadlaste, ettevõtjate ja tugiorganisatsioonide vahel.
USA kogemus: klient ei otsi tootjat, vaid partnerit
Päeva lõpetas Eric Fulcher, kellel on ligi 30 aastat kogemust USA pehme mööbli sektoris. Tema lugu tõi sisse teistsuguse, aga väga olulise vaate: ettevõtte kasv ei alga alati tootmisliinist, vaid kliendi tegeliku probleemi mõistmisest. Fulcheri kogemus näitab, et suured jaemüüjad ei otsi lihtsalt tootjat. Nad otsivad partnerit, kes suudab pakkuda võimsust, kvaliteeti, disainikontrolli ja kiiret tarnet. Just nende vajaduste lahendamine võimaldas tal kasvatada ettevõtteid väga suureks ning lühendada eritellimuste täitmise aega. Tema praegune ettevõte Design Foundry lähtub põhimõttest, et äri peab algama küsimusest „miks“. Fulcheri jaoks ei ole mööbli tootmine eesmärk omaette. Oluline on ka kohaliku kogukonna elukvaliteet, töötajate heaolu ja tugev organisatsioonikultuur. See on vaade, kus inimestesse panustamine ei ole kulu, vaid ettevõtte konkurentsivõime osa.
Päeva lõpuks jäi kõlama, et Eesti mööblitööstuse kasv ei tule enam vanal viisil jätkates. Väike siseturg, kallinenud tööjõud ja kasvav konkurents sunnivad ettevõtteid tegema selgemaid valikuid: kuhu panustada, kellega koostööd teha ja kuidas välisturgudel eristuda. Tehnoloogia, automatiseerimine ja uued materjalid annavad võimaluse, kuid edu võti on targem tootmine, tugevamad meeskonnad ja julgus muuta senist ärimudelit.
Swedbanki esitlus, KIKi esitlus (lisamisel).
Sündmuse toimumist on kaasrahastanud Euroopa Liit, vt projekti infot.
